Kuidas mikroneesialased pereelu elavad?
mai 19, 2016
Mida teha esinemishirmuga?
september 22, 2016

Mida võib õppida endast väiksematelt?

Tulin Mikroneesia saartele selleks et õppida. Antropoloogilise uurimuse jaoks pole ennekõike oluline midagi isiklikult või enda jaoks õppida. Samas on illusioon, et uurija on neutraalne nagu kärbes seinal (kes ilmselt ka neutraalne ei ole), ammu möödanik. Kaasajal on oluline et uurija vaatepunkt oleks nähtav ja läbipaistev. Ilmselt kvalifitseerub minu lähtepunkt WEIRD-iks (Western Educated Intustrilized Rich Democratic), lisaks olen mees ja pisut positivistliku hoiakuga. Positsioon nähtavaks tehtud, võin vabalat akadeemilise uurimuse kõrval ka inimesena ja endale õppida.

Mida on ühelt käputäielt inimestelt õppida, kes elavad lehtedest tehtud onnides, kel pole internetti ega elektritki ja kes käivad endiselt poolpaljalt nii kodus, koolis, kui kirikus?

Esimesena saaks õppida tundide kaupa maas istumist. Marcel Mauss kirjutab, et lapsena oskavad kõik inimesed kükitada, aga täiskasvanuna suur osa kultuure enam ei oska. Meid pole treenitud maas istuma või lamama, ehkki meie kehad on suuresti samasugused, kui inimestel teistest kultuuridest, kes silma pilgutamata suudavad maas istuda või kükitada ja kenasti jalgu puhata. No need inimesed siin on erilised meistrid. Laevas meie kõrval reisis üks vana mees nimega Lorenzo (see on omamoodi naljakas, kuidas süsimustadel ja poolpaljastel mikroneesialastel on hispaaniapärased nimed:)), kes suurema osa nädalasest reisist istus rauast põrandal ainult pappkasti tükk pepu all pehmenduseks või siis magas, pannes plastikust topsiku padjaks pea alla.

Siinsete inimeste kannatlikkus ja sisemine rahu on üldse tähelepanuväärne. Kui laevaga mõnele väiksele saarele sõitsime, siis esmalt läksid kõik mehed meeste majja (see on ranna ääres asuv seinteta maja, kus mehed kogunevad kanuusid ehitama või õhtuti tubat jooma) pealikuga rääkima, miks tuldi, kauaks jäädakse jne. Kõigepealt istutakse maha ning antakse pealikule kingitused, mida nimetatakse kapetel wah, mis tähendab „sõnum kanuust või kanuu sõnum“. Siis räägitakse, miks on tuldud, mida tahetakse saarel teha ja kauaks jäädakse. Selle jooksul ei ütle ei pealik, ega keegi teine saare meestest ühtegi sõna. Jutt kuuldud, võib pealik paar küsimust esitada ja siis annab tavaliselt loa hakata kas siis kaupa laevalt maale tooma, elanikke vaktsineerima või mida iganes tegema, mille pärast oli saarele tuldud. Teised kohaletulnud mehed istuvad ja jälgivad, isegi omavahel ei räägi, vaid kannatlikult ootavad.

Sama laevaga, millega me väikestele naabrussaartele sõitsime, väisas saari ka hambaarst. Igal saarel on küll väike dispanser, aga see on tihti lagunenud, nii et arsti vastuvõtt käib vabas õhus. Hambaarstile tuuakse protseduuride läbiviimiseks tool, tema võtab kohvrist tangid, paneb kilekindad kätte ja läheb raviks. Ilma igasuguse tuimestuseta kisub arst oma hirmsate tangidega valutavaid hambaid välja:)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga