Kuidas eurooplased Yapil äri ajavad?
mai 19, 2016
Mida võib õppida endast väiksematelt?
mai 19, 2016

Kuidas mikroneesialased pereelu elavad?

Siinses ühiskonnas ei tunta soolist võrdsust. Vähemalt mitte selles mõttes, nagu me läänes sellest tihti aru saame. Naistel on omad kindlad rollid ja meestel omad. Meeste elu on nooruses üsna muretu, vähe on kohustusi ja enamus aega kulub mängeldes õppimisele. Üsna varakult hakatakse teiste poistega koos kalal käima või kilpkonni püüdma. Umbes 10-st eluaastast alates läheb poiss koos teiste poistega elama meeste majja. Süüa saab ikka ema käest, aga ööseks magama läheb meeste majja, mille kohta Eauripikul üks poiss ütles: „That´s the maffia house“:) Kui poiss jõuab teismelise ikka ja tema onu (onu on üks olulisemaid esindusfiguure) vaatab, et ta juba oskab kookoseid korjata ja kala püüda, siis kutsutakse ta meestega tuba ringi. See ongi sisuliselt poiste initsiatsioon. Ka pärast abiellumist on mehel kohustusi üsna vähe, püüab kala, varustab peret betel nut´iga ja aitab naisel lastega toimetada. Mees saab tõeliselt meheks alles ca 40 aastaselt, kui ta võib hakata kogukonna jaoks oluliste otsuste tegemisest osavõtma ja võib saada küla või mõne muu koosluse (klanni vms) vanemaks.
Tüdrukutel on naiseks saamine palju selgemalt markeeritud. Esimese menstruatsiooni saabumisel eraldatakse tüdruk pikemaks perioodiks külast eemal asuvasse majja, kus teda võivad sõbrad külastada ja temaga mängida ning kus vanemad naised õpetavad olulisi kokandus ja käsitöö oskusi. Kui see periood saab ümber, siis saab tüdruk õiguse hakata lava-lavat kandma, mis on sisuliselt kohalik seelik, mis koosneb ühest kangast, mis endale teatud viisil ümber keeratakse. Lava-lavasid tehti algselt hibiskuse lehtedest, praegu peamiselt puuvillasest riidest. Lava-lava on omamoodi puhtuse sümbol, seda ei tohi kunagi lohakile jätta ja eriti meessugulaste pilgu eest peab olema lava- lava ära pandud, v.a juhtudel, kui see on seljas või pesunööril kuivab. Lava-lava kandmisõigusega koos kaasneb õigus (aga mitte kohustus) abielluda. Naiste initsiatsiooni nimetatakse habwitiw, mis tähendab „alla minema“. Naine peab olema alati madalamal, kui tema meessugulased. Kui mees seisab, peab naine istuma, kui naine tahab seisvast mehest mööduda, siis saab seda teha kummargil, istuvast mehest peab naine mööduma põlvili.
Abiellumist eriliselt ei tähistata. Võidakse koos elada ja kui sobib, siis jäädakse omavahel pikemalt kokku. Alguses teeb mehele endiselt süüa mehe ema ning selle õiguse üleandmisega kaasneb teatud tseremoonia. Lahutamine on lubatud ja selleks ei ole mingeid takistusi, kui aga on sündinud lapsed, siis lahutuse järgselt jäävad lapsed mehele ning naisel, kes enda lapsed maha jätab, on üsna madal sotsiaalne staatus. Seepärast peale laste saamist on naise suhtes sotsiaalne surve jääda siiski mehega kokku.
See kõik on juttude ja raamatute põhjal kokku kirjutatud lühike ülevaade, tegelikkuses torkab silma, et mehed hoolitsevad laste eest väga palju. Laeval ei saa täpselt arugi, kes mõne lapse isa on, sest lastega tegelevad kõik mehed. Üks käib laps süles, natukese aja pärast tuleb teine, sama laps süles. Laste eest hoolitsevad nii noored, kui vanad mehed. Naised muidugi ka, aga meeste puhul on see ehk üllatavam, kuna mehel on justkui kõrgem positsioon ühiskonnas.
Tegelikult austatakse naisi väga. Naiste juuresolekul ei vaielda, ega kakelda. Mõnes külas või tervel saarel juhib kogu elu mõni naine. Pärilus käib naisliini pidi ja tavaliselt läheb mees naise perekonda, mitte vastupidi. See ühiskond ei tunne võrdõiguslikkust, aga lugupidamist ja hoolimist on võib olla rohkem, kui sootul võrdsusel baseeruvas läänes. Vähemalt niipalju, kui olen näinud, on eriti macholike, tätoveeritud ja karmide ilmetega mehed tegelikult väga hoolivad pereisad ja abikaasad.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga